Mõelge kohalikult, tegutsege ülemaailmselt – kas kogukonna juhitavad meetmed saavad rinda pista ulatuslike ühiskondlike probleemidega?
Kui ettevõtjad, ülikoolid, poliitikaloojad ja kodanikud asuvad ühiselt tööle mingi projekti või uuenduse kallal, tegelevad nad niinimetatud koosloomega. Koosloomet on ärimaailmas juba pikka aega kasutatud, eriti tarbijasuhete alal. EL peab koosloomet aina enam potentsiaalseks vahendiks, mille abil suunata innovatsiooni kurssi avaliku hüve toetuseks. Siiski eeldatakse, et ulatusliku mõju saamiseks tuleks koosloomes leitud lahendusi laiendada. „Esmapilgul tundub, et koosloome laiendamine võib tähendada riski, et viskame lapse koos pesuveega välja,“ selgitas Müncheni Tehnikaülikooli professor Sebastian Pfotenhauer. „Ulatuse laiendamisel tekib risk kaotada see, mis on selle juures kõige väärtuslikum – võime käsitleda konkreetseid kohalikke vajadusi ja innovatsiooni paremini ühiskonda lõimida.“ ELi rahastatava projekti SCALINGS (Scaling up Co-creation: Avenues and Limits for Integrating Society in Science and Innovation) toetusel juhib Pfotenhauer uurimust, kas ja millal on koosloome laiendamine soovitav või isegi võimalik. „Tahtsime näha, kuivõrd saab koosloomet vastutustundlikult laiendada erinevatele kohtadele ja valdkondadele ning kus on selle piirid,“ ütles ta.
Silmi avavad avastused
Projekti käigus viidi läbi kümnes riigis toimuvate koosloometegevuste võrdlusuuring. Uuringu käigus uuriti kolme erinevates tehnikavaldkondades tavapäraselt kasutatavat koosloomevahendit: eluslaborid, innovatsiooniga seotud riigihanked ja koosloomerajatised. „Koosloome näeb erinevates piirkondades ja rakendusaladel väga erinev välja,“ ütles Müncheni Tehnikaülikooli töörühma kuuluv teadlane Carlos Cuevas Garcia ja lisas, et see võib olla nii kaasav kui ka välistav. „Kuigi koosloomet peetakse sageli protsessiks, mis ühendab inimesi, võib see tuua ka esile ja isegi suurendada märkimisväärset võimu ebasümmeetriat ja ebavõrdsust,“ märkis Cuevas Garcia. „Et protsessi saaks laiendada, peab see käsitlema koosloome poliitilist mõõdet ning seda tuleb rakendada hoolikalt ja tähelepanelikult.“ Teine suur avastus oli see, et koosloomealased eksperditeadmised ja dialoog on väga hinnas. „Paljud tehnikaringkonnad kasutavad koosloomet juba korrapäraselt,“ lisas Pfotenhauer. „Selle juures kipub neil siiski tekkima samasuguseid küsimusi ja probleeme.“ Pfotenhaueri kohaselt võib kõige sagedamini kuulda järgmisi küsimusi. Keda tuleks kaasata ja millal? Kuidas muutuvad nõudmised ühest kohast teise üle minnes? Kuidas saab neid kogukondi alal hoida ka väljaspool projektitsükleid? Kui palju saab koosloome protsessi tegelikult poliitikavahendites standardida? Mis roll peaks olema ELil?
Vastutustundliku koosloome juhend
Et aidata nendele küsimustele vastuseid leida, koondati projekti käigus kõik leiud ja parimad tavad, et koostada vastutustundlike koosloomeprojektide rakendamise juhend. „See vahend annab korraldajate ja poliitikaloojate kätte rea väiteid, mis võivad aidata suunata nende koosloometegevust soovitavama, kestlikuma ja mõjuvama tulemuse poole,“ märkis Pfotenhauer. „Loodame, et sellest saab põhivahend poliitikaloomeks, teadustööde rahastamiseks ja kõigeks, mis on koosloomega seotud.“ Juhend koos projekti SCALINGS teiste leidude ja õppematerjalidega on juba kesksel kohal teises ELi rahastatud projektis BoostEuroTeQ, mis käsitleb inseneriteaduste õppe edaspidist täiendamist.
Keywords
SCALINGS, koosloome, laiendatud, laiendatav, innovatsioon, eluslaborid, riigihange, BoostEuroTeQ
